Kärdla Nukuteater
Külalisesineja Draakonipesast
Hipopotaamus
Džunglis elasid jõehobu Juss ning lõvipoeg Leo, kes mängisid päevad läbi koos. Juss arvas, et ta on Leole hea sõber, aga Leo teatas ühel päeval, et ta on väga kurb, kuna tal puudub sõber. Nii suunduski Leo enda tõelist sõpra otsima ta võttis kaasa oma semu Jussi. Kõigepealt läksid nad targa kaelkirjaku Karaluse juurde ja leo küsis kaelkirjakult, et kes on tema parim sõber. Karalus teadis juhatada, et parim sõber on loom nimega Hipopotaamus. Juss ja Leo seiklesid läbi džungli ja kohtasid palju loomi nagu näiteks: laiskloom Laisi, ahvipärdikud, paabulind Pauliine, jänes, boamadu Berta, krokodill. Üksi loom ei sobinud Leo parimaks sõbraks. Juss ja Leo läksid taas kaelkirjaku juurde. Juss teatas kurvalt, et otsitud sõpra ei õnnestunud leida. Aga Leo kinnitas rõõmsalt, et otsida pole vaja, sest jõehobu Juss ongi kõige parem sõber. Seepeale avaldas kaelkirjak oma saladuse: Hipopotaamus tähendabki ladina keeles jõehobu.
Karupoeg Puhh
Kes ei teaks mee maiast Puhhi? Tema seiklused puu otsas, jäneseurus ja Iahi sünnipäeval. Tule võta ema, isa, sõber, õde või vend kaasa ja tule vaata järele!
Liblikmees
Igaüks meist on mingil alal andekas. Nii ka Liblikmees, kes satub tsirkusesse, kuna omab annet oma suust lendu lasta liblikaid. Paraku juhtub see ainult siis, kui ta on väga erutatud. Tema annet kasutatakse tsirkuses maksimaalselt ja lõpuks ammendub ka inimvõimekus. Ka Liblikmees saab kord liblikaks, et siis vabana taevalaotusesse tõusta.
Imeline vilepill
Ungari külas elas poiss Istvan oma vanaisaga. Nad kasvatasid valgeid roose. Neist oli kuulnud kuri nõid, kes elas lähedal asuvas mõisas ja kes ilmutas end inimestele küll mõisaproua, küll metsamoori, küll uhke kuningannana. Nõiale ei meeldinud, et lihtne külarahvas kasvatab roose sest ta leidis, et külarahvale ei ole lilli vaja, kuna talurahvas peab rooside kasvatamise asemel hoopis mõisa heaks tööd tegema.
Nõiast mõisaproua saatis roosiaeda oma kitsed, kes kaunid õied hävitasid. Istvan ja vanaisa püüdsid uuesti roose kasvatada, kuid taas saabusid kitsed, kes koos mõisaprouaga püüdsid roosipõõsaid hävitada. Kuid ühest roosipõõsast astus välja ilus tütarlaps kes ütles: “Olen roosihaldjas – Valgeroosike – ja mina kaitsen neid roosipõõsaid. Nõid viis Valgeroosikese endaga kaasa. Istvan otsustas Valgeroosikest otsima minna. Vanaisa andis poisile vilepilli, mis aitab ta raskest olukorrast välja. Istvan kasutas oma vilepilli ja ta sai Valgeroosikese tagasi. Maa täitus jälle valgete roosidega.
Luik ja Vesiroos
Musta ja valget luike sidus lubadus taas kohtuda, kui metsajärvel puhkeb õide valge vesiroos. Rebasel oli sünnipäev. Konnad, kes elasid järve ääres, olid peole kutsutud. Nad ei teadnud mida rebasele kinkida. Eelmine aasta kinkisid nad vihmaussi, kuid seeaasta polnud peas neil ühtegi mõtet mida kinkida.
Äkki nägid konnad vesiroosi ja otsustasid selle rebasele kinkida. Tirisidki lille veest välja ja läksid sellega rebase juurde. Aga vesiroosi ei tohi veest välja tirida, kuna ta kipub kohe närbuma. Rebane tahtis juhtunut heastada ja viis lille vette tagasi, aga juurtest lahti kistud vesiroos jäi ikka elutult longu.
Järve kaldal seisev vana saja-aastane paju kõneles, et kui meil kõigil on ühine soov, siis see soov täitub. Ning kui kõik nukuetenduse ajal saalis olnud lapsed koos rebase ja konnadega hüüdsid: “Vesiroos, ärka ellu!” – siis juhtuski ime ja närbunud õis ärkas uuele elule. Ning luiged said taas kohtuda. Kuid nüüd lubavad nad enam mitte kunagi üksteisest loobuda.
Nukitsamees
“Nukitsamees” on lugu sellest, kuidas Kusti ja Iti metsas marjul olles ära eksivad. Metsamoor leiab lapsed ja viib nad endale koju ja paneb tööle – Kusti ja Iti peavad sigu toitma, hagu ja vett tassima, peenraid kitkuma ja väikest Nukitsameest hoidma. Metsamoori majakeses elavad veel ta pojad Mõhk ja Tölpa ning vanaätt.
Lõpuks õnnestub Kustil ja Itil vanamoori juurest põgeneda. Nad võtavad Nukitsamehe endaga kaasa. Kusti ja Iti vanemad võtavad Nukitsamehe enese juurde. Väike metsaelanik harjub uue eluga, saab nimeks Ants ja läheb koos teiste lastega kooli.
Ali-Baba ja röövlid
Ali-Baba oli vaene poiss kes selleks, et endale elatist teenida, käis mägedes hagu korjamas. Mägedes elasid ka röövlis. Ali-Baba nägi kuidas üks röövel ütles:” Seesam, avane!” Ja näe – kaljust avanes uks,röövlid kadusid mäes sisse, naasid sealt tühjade ja ruttasid alla tagasi. Ali-Baba läks proovima kas uks avaneb ka siis, kui tema ütleb: “Seesam, avane!” Uks avaneski. Ali-Baba sai koopasse sisse ja seal oli palju kulda ja väärisehteid. Ta võttis mõned ehted kaasa ja viis linna ja jagas need vaeste vahel ära. Algul ei saanud röövlid vargusest midagi aru, aga Ali-Baba käis seal ikka ja jälle. Röövlid hakkasid kahtlustama. Nad püüdsid Ali-Babale lõksu seada, kuid see ei õnnestunud neil.
Lumeeit
Liisi elas võõrasemaga, kellel oli tütar Leenu. Liisi oli väga töökasja ilus, aga Leenu laisk ja kole. Liisi pidi tegema kõik majapidamise tööd. Ükspäev kui Liisi Kaevu juures ketras kukkus värten kaevu. Liisi läks oma önnetusest väärasemale teatama, aga tema käskis sellele järgi minna. Liisi läkski kaevu juurde ja hüppas sisse. Aga üllatus-üllatus oli sattunud ta justkui teise maailma. Ta oli sattunud ühe ilus maja juurde kus aknast vaatas välja tädike ja hüüdis: “Tüdruk, tüdruk, tule siia!” Tädi pani Liisi tööle. Liisi töötas palju ja tädi oli sellega väga rahul. Paaripäevapärast ütles tädi liisile, et ta tahab talle tehtud töö eest tasu anda. Nad läksid ühe värava juurde ja seal sadas Liisile kaela kuld. Ta sai väga rikkaks ja ilusad riided selga. Ta läks tagasi koju kus ootasid teda vöörasema ja Leenu. Leenu oli Liisi peale kade ja ta tahtis samasuguseid asju ja riideid nagu Liisil. Ta hüppas kaevu ja läks tädikese juurde. Ta ütles tädile, et ta tahab samasuguseid riideid nagu Liisil. Tädike aga ütles, et siis pead sa tegema palju tööd. Leenu aga ei viitsinud midagi teha ja ta tahtis koju minna. Aga tädike ei lase ju ometi ilma tasuta koju minna. Ta kutsus Leenu samuti värava juurde ja leenu kallati üle pigiga. See oli tasu tema tehtud töö eest.
Hiirte jõulutrall
Hiired valmistuvad jõuluõhtuks ning nad ehitavad kuuse vanadest nööpidest. Kurvalt vaatavad seda tegevust pealt vana rott kui ka kiuslik kass. Kuid lugu ei lõppe kurvalt. Rott ja Kass kutsutakse samuti jõulupuud imetlema. Külalisi kostitatakse juustuga.
Kuus pisikest Pingviini
Pingviinipoisil Gvin oli sünnipäev. Ema lubas Gvini koos õdede ja vendadega välja mängima, ning asus ise sünnipäevakringlist valmistama. Külla aga keelas ema pingviinikestel kaugele minna ja käskis ettevaatlik olla, sest suur jääkaru võib neid muidu ära süüa.
Pingviinikesed ei kuulagi oma ema, vaid lähevad just suurt jääkaru otsima. Teepeal kohtavad pingviinukesed palju erinevaid loomi. Pingviinid jõuavad suure jääkaru juurde, aga jääkaru tahab neid ära süüa. Söömist takistab suure jääkaru poeg. Ta tahab, et pingviinid temaga mängiksid, mida loomulikud pingviinid teevad. Pingviinid on väikesele jääkarule nii tänulikud, et Gvin kutsub ta enda sünnipäeva peole.